Kuidas arendada julget õppijat?

Kujutle, et oled klassis, kus üks õpilane hoiab värisevate kätega enda ehitatud katapuldi õhus, oodates, et see tööle hakkaks. Teised õpilased jälgivad hinge kinni pidades, kui katapuldist lendu lastud pall veereb üle laua. Õpilane naeratab – see ei töötanud, nagu oli plaanitud, aga ta ei muretse, sest just selles ebaõnnestumises peitub suurim õppimine. Hiljem, kui ta katsetab katapulti uuesti, on tema käed kindlamad ja silmad säravad, sest ta teab, et iga katse viib teda sammukese lähemale lahenduseni.

Unistuste klassiruum on selline, kus iga laps julgeb küsida „Mis oleks, kui…?“ ning katsetab uusi lahendusi, isegi kui on suur tõenäosus, et kõik ei õnnestu. Just selliseid lapsi peamegi kasvatama – julgeid õppijaid, kes ei karda ebaõnnestumist, vaid näevad seda kui osa õppimisprotsessist. Kuigi vigade tegemise olulisusest on rääkinud Johannes Käis juba eelmisel sajandil, siis tänapäevases koolis tundub suurimaks hirmuks olevat just see, et midagi ei tule välja või tekib häbi kaasõpilaste ees. Esimeseks sammuks ongi seega klassi meeskonnaks muutmine. Kuna klassi dünaamika võib samuti aastast aastasse olla muutlik, siis ei saa suhete loomist kunagi jätta tagaplaanile, see peab olema fookuses.

Julge õppija arendamine vajab seega teadlikke samme nii klassijuhatajatelt, õpetajatelt kui ka kooli ja kogukonna tasandil. Uuemad teadustööd Eestis ja rahvusvahelised uurimused kirjeldavad praktilisi meetodeid, mis aitavad kaasa julge õppija kujunemisele.

Loovus ja vigade väärtustamine

Julge õppimine algab keskkonnas, kus vead ei ole mitte ainult aktsepteeritud, vaid lausa tervitatud. Kui õpetaja väärtustab loovust ja avatud lahendusi, õpivad õpilased hindama protsessi ja katsetama rohkem. Näiteks loovkirjutamise harjutustes saavad õpilased pakkuda välja alternatiivseid lõppe või lahendada ülesandeid omamoodi, ilma et oleks ette määratud „õigeid“ vastuseid. Reaalne õppimine toimub siis, kui eksimine on osa edasiviivast protsessist (Kikas, 2010). Jaan Aru on korduvalt rõhutanud, et aju kohaneb ja õpib, kui tal on vabadus katsetada ja eksida.

Eestis on mitmeid koole, kus julge õppimine on muutnud klassiruumi aktiivseks leiutajate ruumiks. Näiteks Tartus tegutseb kool, kus iga kolmanda klassi õpilane loob roboti, mis peab liikuma takistusrajal. Ühel aastal oli klassil ees suur väljakutse – paljud robotid ei jõudnud finišisse. Õpetaja aga julgustas lapsi otsima uusi lahendusi ja kohandama oma projekte. Õpilased õppisid kiiresti, et iga “ebaõnnestumine” oli tegelikult järgmine samm lahenduseni.

Reeli Liiviku 2024. aasta doktoritöö keskendus kutseõppurite õpikogemuste mitmekesisusele ning tõi välja, et erinevad õppimisvõimalused pakuvad õpilastele suuremat rahulolu ja enesekindlust (Liivik, 2024). See näitab, et loov ja paindlik õpikeskkond aitab kasvatada julgeid õppijaid, kes ei karda uusi väljakutseid.

Mäletame oma kooliajast hetki, kui kartsime küsimust esitada, sest arvasime, et see võib olla vale. Praegu mõistame, kui palju õppimise võlust läheb kaduma, kui kardame eksida. Seda tunnet tajuvad ka tänased õpilased.

Kuidas saame luua koolikeskkonna, kus küsimuste esitamine ja katsetamine on loomulik osa õppimisest? Kas oled mõelnud, milliseid samme võiksid õpetajad teha, et julgustada lapsi rohkem riske võtma?

Oluline on ka õpetajana näidata eeskuju vigadest õppimisel

Kui soodustame õpilaste eksimusi, siis kas see tähendab, et meie seda kunagi teha ei või? Mäletan hetki õpetajaks õppimise algusest, kus õpilased küsisid täpsustust mõne õigekirjareegli kohta või soovisid teada, kuidas mõnda sõna kirjutatakse. Olles eesti keele õpetaja, sattusin paanikasse – “Kui ma olen seda kõike ülikoolis õppinud, siis kuidas ma ei tea!?” Mõnel juhul isegi kontrollisin hiljem ning sain aru, et olin valesti vastanud, kuid selle asemel, et seda ausalt tunnistada, püüdsin järgmises tunnis käia teema üle nii, et keegi minu eksimusest aru ei saaks. Mingi hetk sain aga aru, et selline tegutsemine ei käi minu tõekspidamiste ega jutuga kokku ning nüüd julgen ausalt tunnistada, et ma ei tea vastust ja pakkuda, et kontrollime koos üle. Selline eeskuju paneb õpilasi uskuma, et vead on osa elust.

Koolist väljaspool saavad julgeks õppijaks kujunemist toetada ka vanemad. Kui panna fookus ka kodus sellele, et õpilane mõistaks, et saab uuesti proovida või et tegu oli hetkelise sooritusega, siis see aitaks kaasa müüdi murdmisele, et õppimise juures on olulised ainult hinded, mitte teadmine. Kui õpilasel on pinge, et tulemus tuleb halb, siis ka see pärsib oluliselt loovuse arenemist ning julgust eksida.

Positiivne tagasiside ja väikeste eesmärkide seadmine

Positiivne tagasiside on veel üks võtmetähtsusega aspekt julge õppija arendamisel. John Hattie ulatuslik uurimus on näidanud, et sihikindel ja positiivne tagasiside võib oluliselt parandada õpilaste õpitulemusi. Kui õpilased tunnevad, et nende pingutusi märgatakse ja tunnustatakse, suureneb nende julgus võtta vastu uusi väljakutseid ja katsetada lahendusi, mis võivad tunduda keerulised (Hattie, 2009). Väikeste ja realistlike eesmärkide seadmine on samuti oluline. Õpetajad saavad aidata õpilastel jagada suured ülesanded väikesteks sammudeks, mis annavad tunde pidevast edasiliikumisest. Näiteks matemaatikas võivad õpilased alustada lihtsatest sammudest ning liikuda järk-järgult keerulisemate probleemide juurde, tundes iga edusammu juures, et nad liiguvad eesmärgi poole.

Positiivse tagasiside andmine peab toimuma nii klassiruumis kui ka õppeinfosüsteemis. Vahel tuleks mõelda ka sellele, kuidas sage hindamine võib vähendada õpilase motivatsiooni ning tahet koolis pingutada. Hindamisel võiks õpetaja juhinduda mõttest, kas mina täiskasvanuna sooviksin iga päev teha erinevaid teste, mille kohta mulle vahel isegi tagasisidet ei anta, või sooviksin, et tagasisidestamine oleks pikema perioodi peale, et ka mulle antaks võimalust enda rollis õppida ja kohaneda. Igas olukorras on võimalik näha positiivset ning seda tagasisidestada.

Projektipõhine õpe ja koostööoskuste arendamine

Projektipõhine õpe (PBL) on üks kõige tõhusamaid meetodeid, kuidas arendada julgeid ja loovaid õppijaid. See võimaldab õpilastel töötada meeskondades ja lahendada reaalseid probleeme, kus nad peavad ise leidma lahendusi ja katsetama erinevaid lähenemisi. Piret Oppi doktoritöös rõhutatakse, et kui õpetajad loovad koostööks sobiva keskkonna ja annavad lastele vabaduse otsida lahendusi omal moel, areneb laste enesekindlus ja probleemide lahendamise oskus oluliselt (Oppi, 2023). Näiteks võib loodusteaduste tunnis korraldada projekti, kus õpilased peavad ehitama vee filtreerimissüsteemi, kasutades selleks ainult looduslikke materjale. Õpilased peavad koostöös leidma kõige efektiivsema lahenduse, katsetama oma süsteeme ning tegema parandusi seal, kus tulemused ei vasta ootustele.

Koostöö on ju üheks tulevikuoskustest. Klassiruumis väljendub see nii õpilase ja õpetaja kui ka õpilaste endi vahel. Kui õpetaja on õpilase jaoks abiline ja suunaja, siis saavad koostööoskused paremini areneda. Ülesandeid andes tuleb mõtestada, kuidas õpetajana juhtida gruppide tööd nii, et see oleks tulemuslik. Loovus saab avalduda, kui esmased üksteisega töötamise võtted on olemas ja meeskonnatunne saavutatud. 

Kas oled mõelnud, kuidas kasutada projektipõhist õpet, et luua keskkond, kus õpilased ei karda katsetada ja eksida? Milliseid praktilisi samme saaks klassiruumis ette võtta, et julgustada õpilasi võtma rohkem vastutust oma õppimise eest?

Kogukonna ja kooli roll

Julge õppija arendamine ei piirdu ainult klassiruumiga – kogukond ja lapsevanemad mängivad selles protsessis samuti suurt rolli. Tiina Petersoni doktoritöö rõhutab, et õpetajate professionaalne areng ja koostöö kogukonnaga on võtmetähtsusega õpilaste arengus (Peterson, 2023). Kogukonnal on võimalik pakkuda lastele praktilisi võimalusi ja projekte, mis annavad neile võimaluse näha, kuidas teadmisi saab reaalses elus rakendada.

Näiteks võib kohalik ettevõte pakkuda lastele võimalust osaleda reaalsetes projektides, kus nad saavad rakendada oma koolis omandatud teadmisi. Selline kogemus annab lastele kindlustunde, et nende töö ja oskused on väärtuslikud.

Kokkuvõte

Kas sa oled kunagi mõelnud, kuidas luua keskkond, kus iga laps tunneks end vabalt küsima “Mis oleks, kui..?” Mida saaksid muuta oma klassis, et õpilased katsetaksid julgemalt ja võtaksid riske?

Julge õppija arendamine on protsess, mis nõuab õpetajate, kooli ja kogukonna koostööd. Julgustada tuleb loovust, katsetamist ja koostööd, kus ebaõnnestumised ei ole takistused, vaid õppeprotsessi loomulik osa. Kui lapsed tunnevad, et neil on vabadus eksida ja katsetada, kasvab nende enesekindlus ja valmidus võtta vastu tuleviku väljakutseid.

Nii et järgmine kord, kui mõni õpilane küsib “Mis oleks, kui…?”, ära karda vastata: “Proovime selle välja mõelda!” Sest just sellises vabaduses peitub tuleviku uuendusmeelsuse võti.

Autorid: Tõrvandi Kooli õpetajad Maris Pukk ja Pille Granovski