Õpetamine on minu marjamaa

Miks mina olen õpetaja?

Tahtsin õpetajaks saada juba päris väiksena. See tundus nii põnev ja aukartust äratav amet. Mulle lihtsalt tundus, et õpetajad oskavad alati kõikidele küsimustele vastata. Mäletan, kuidas salamisi soovisin olla sama tark ja ilus kui minu esimene õpetaja. 

Sirgudes minu unistus kinnistus ja võttis selgemad piirid. Täisikka jõudes teadsin täiesti kindlalt, mis suunas pean edasi rühkima. 

Lõpetasin Tartu Pedagoogilise Kooli algklassiõpetajana. Mõned aastad hiljem sain magistrikraadi Tartu Ülikoolist, kus studeerisin ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse erialal.

Koolmeistri leiba olen söönud pikki aastaid. Vahepeal tekkis küll väike paus, aga isegi siis teadsin, et see on ajutine. Kool ja õpetamine on see päris minu marjamaa, hingelähedane ja rahuldust pakkuv . 

Õpetaja elukutset saan kirjeldada ainult ühe sõnaga – fantastiline. Minu jaoks on koolis alati rõõme rohkem kui muresid. Väljakutseid jagub igasse päeva. Nende vastuvõtmine ja ületamine nõuab pidevat enesetäiendamist, mis omakorda toob kaasa eduelamuse.

Olen siiralt õnnelik, kui minu õpilastel läheb hästi koolis ja väljaspool teadustemplit.  Hetked, kus õpilane tuleb naeratusega tundi ja lahkub tänades, teevad südame soojaks, rõõmustavad ning annavad teadmise, et olen õiges ametis. 

Hetked, kus õpilane tuleb naeratusega tundi ja lahkub tänades, teevad südame soojaks, rõõmustavad ning annavad teadmise, et olen õiges ametis. 

Meie töö üheks olulisemaks osaks on usalduse saavutamine õpilastega. Kõikidel on aeg-ajalt hetki, kus soovime oma muresid jagada. See on suur tunnustus, kui õpilane julgeb tulla enda muredest rääkima. Kui koos leiame tema probleemidele lahenduse, siis annab see mulle omakorda teadmise, et olen vajalik. Minu sõnad, mõtted ja teod lähevad neile korda. 

Õpetajaamet on parim!

Autor: Marge Kannel, artikkel on originaalis ilmunud “Õpetaja – hariduse kõneisik” IV lennu blogis “Õhkkond”