Õpetajageen

Kui ma väike tüdruk olin, meeldis mulle üle kõige mängida kooli. Õpetajast ema oli mulle töö juurest toonud mahakandmisele määratud tühja klassipäeviku ning selle seltsis võisin veeta tunde. Eriti uhke tunne oli, kui õnnestus ka sõbrannad mängu meelitada. Klassipäevik, raamatud ja vihikud kaenlas, sammusin uhkelt tüdrukuterivi ees kortermaja taga asuvasse puhkenurka. Kohale jõudes juhatasin oma õpilased istuma ning jagasin ülesanded kätte. Peaasjalikult tegelesime selles toredas õuekoolis matemaatika ja etteütlustega. Õpetaja õnneminutid saabusid siis, kui sai hakata ilusa käekirjaga päevikusse hindeid maalima.

Ja siin ma siis nüüd olen. Õpetaja. Teismeas arvasin küll hetkeks, et minust peab saama hoopis moekunstnik või disainer, aga ikkagi viis veri rähnipoja puu otsa… Eesti raamatu aasta alguses on paslik mõtiskleda, kuidas minust on saanud mitmenda põlve õpetaja ning mis rolli selles on mänginud raamatud. 

Ja siin ma siis nüüd olen. Õpetaja. Teismeas arvasin küll hetkeks, et minust peab saama hoopis moekunstnik või disainer, aga ikkagi viis veri rähnipoja puu otsa…

Minu vanavanaema Maria õppis raamatuid armastama külakoolis, kus tal eelmise sajandi alguses kolm klassi käia õnnestus. Veel vanuigi luges ta lapsena armsaks saanud Maiju Lassila teost „Tuletikke laenamas“. Venda Sõelsepa luulekogu „Rõõmus supp“ oli vanavanaemale lugedes pähe jäänud ning ta armastas seda oma lastele ja lastelastelegi kavalalt naeru kihistades ette lugeda. Ajalooteadmisi ammutas ta Eduard Vilde raamatust „Prohvet Maltsvet“. Maria luges lühikeste vabade hetkede jooksul iga päev ja õhtuti uuris piiblit.

Kuigi minu vanavanaema kooliskäimise aastad jäid napiks, aimas ta liigagi hästi, kui elumuutev võib olla õppimine. Tema otsustas oma lapsi ja lapselapsi motiveerida ja õpetada eeskujuga. Maria kasvatas oma olekuga, pilguga, mis vastuvaidlemist ei sallinud, ja headusega, mis kõik muhud ja kriimud parandas. Vanavanaema oskas kõike, mis puudutas loomapidamist ja aiandust, käsitööd ning söögitegemist. Sageli kutsus ta lapselapsed appi, et õpetada oma töövõtteid ja jagada teadmisi. Isetehtud verivorstid, lihapirukad, hoidised, soolaliha, soolakala – seda loetelu võiks jätkata. Nelja põlve ühised sülditegemise talgud suure ümmarguse köögilaua ääres on mul tänini meeles. Maria valmistas isegi kaerakiislit ja seejuures ei vajanud ta kokaraamatut. Toit oli maitsev ja tervislik ning alati valitses üks vankumatu reegel: ühel nädalal pidi menüüs olema hapukapsasupp, teisel nädalal tangupuder, kolmandal nädalal hernesupp. Kui vanavanaema maja välistrepil kartuleid kooris ja me temast mänguhoos mööda tuhisesime, ütles ta alati naerukissis silmadega: „Dummer Jung!“ Alles aastaid hiljem ise koolis saksa keelt õppides sain aru, mida see tähendas.

Minu vanaema Elliasus kooliteele eelmise sajandi kolmekümnendatel. Tema koolitee pikkuseks oli kaheksa kilomeetrit ning see tuli läbida vastavalt olukorrale kas jalgsi, jalgratta pakiraamil või hobusega. Hiljem jätkus koolitee veel kaugemal kodust ja see tähendas iseseisvat hakkamasaamist ning elu internaadis. Õppimine Ellile meeldis ja õhinaga jutustas ta kodus olles, mida oli koolis teada saanud. Kuulnud ajalootunnis õpetaja jutustusi vaikülast, rääkis Elli õpitust kodus oma isale, kes tahtis teada, millal neid vaikülasid siis ehitati. Elli arvates olid sellised külad olnud umbes sada aastat tagasi. Siinkohal jäi isa mõtlikuks ja arvas, et sel juhul oleks tema tuttav 100-aastane külamees neist ehitistest rääkinud. Uudishimuseeme oli külvatud. Elli otsustas, et ajalugu tuleb endale selgeks teha ja nii saigi temast ajalooõpetaja. Esimesel tööaastal pidas ta küll hoopis füüsikaõpetaja ametit, sest pärast sõda oli õpetajate põud väga suur, aga minu vanaema sai selle väljakutsega hakkama – luges ja uuris erialast kirjandust ning tegi asja omale selgeks.

Koolijuhi ameti tõttu oli Elli seotud erinevate kirjatöödega – plaanide, aruannete, kavadega. Päeva jooksul jäi tihti aega napiks kirjatöid teha ja nii oli kujunenud tavaks, et õhtuti võttis Elli oma kolm last koolimajja kaasa. Minu ema ja tema vennad said põnevusega kuulata, kuidas suur tühi koolimaja õhtuti naksub ja missugused lõhnad on majas, kus suured ahjud oli vaja hommikuks kuumaks kütta. Vahel istusid nad kolmekesi koridoris ja mõtlesid tondilugusid välja, mõnikord luges kõige vanem teistele raamatuid ette. Koolimaja oli nagu suur mänguväljak, sest treppidel ja koridorides sai joosta või peitust mängida. Hiljem võttis vanaema minu suureks rõõmuks ka mind tihti tööle kaasa. Ma ei unusta iial seda kartulisalati, morsi ja kollaste nahast toolide lõhna, mis heljus kodunduse klassis, ega suurt pruuni kääksuvat direktori kabineti ust.

Päeva jooksul jäi tihti aega napiks kirjatöid teha ja nii oli kujunenud tavaks, et õhtuti võttis Elli oma kolm last koolimajja kaasa. Minu ema ja tema vennad said põnevusega kuulata, kuidas suur tühi koolimaja õhtuti naksub ja missugused lõhnad on majas, kus suured ahjud oli vaja hommikuks kuumaks kütta.

Elli kodus olid kõige suuremaks väärtuseks raamatud. Ema Marialt oli ta pärinud püsiva lugemisjanu ja käsitööoskuse. Tihti juhtus, et raamatute lugemine lühendas unetunde, aga ajaloolised romaanid oli vaja läbi lugeda, sest ajalugu õpetades ei piirdunud ta õpikutekstidega. Minu vanaemal olid tunnis kaasas raamatud, millest ta õpilastele teemakohaseid näiteid ette luges. Tema viimasekski suureks raamatuostuks jäi Yuval Noah Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“. Elli oli uudishimulik ja õpihimuline kõrge eani välja.

Minu ema Mari ei osanud enne kooli lugeda ja nägi päris palju vaeva, enne kui lugemine meelepäraseks muutus. Esimene eduelamus saabuski siis, kui ta avastas, et oskab väikevendadele ette lugeda. Seejuures meeldis talle kõige rohkem raamatutegelasi erineva hääletooniga ilmekamaks muuta. Väiksemad kuulasid suud ammuli ning Mari üllatuseks teatasid ühel päeval, et oskavad ise lugeda. See oli Mari esimene õpetajakogemus.

Vanaemalt ja emalt sai Mari kaasa huvi raamatute vastu. Sari „Seiklusjutte maalt ja merelt“ oli kodus olemas ja mitmel korral läbi loetud. Lemmikuteks Vahtang Ananjani „Pantrikuru vangid“, Ferenc Molnàri „Pàl tänava poisid“, Jules Verne „20000 ljööd vee all“. Kooliaega jäi lemmikute – Silvia Rannamaa „Kadri“ ja „Kasuema“ – ilmumine.

Keskkoolis õppides suutis Mari juba algklasside õpilastele tunde anda, nii et elukutse valimisel ei olnud vaja kaua nuputada. Minu ema võttis õpetajana enda südameasjaks kõige noorematele õpilastele lugemise õpetamise. Kohtumised kirjanikega olid olulisteks sündmusteks laste lugemishuvi hoidmisel ja päris algaja õpetajana kutsus Mari õpilaste ette oma vanaema lemmikluuletaja Venda Sõelsepa.

Keskkoolis õppides suutis Mari juba algklasside õpilastele tunde anda, nii et elukutse valimisel ei olnud vaja kaua nuputada.

Mari õpetaja-aastad algasid sügaval nõukogude ajal, mis suhteliselt järsku otsa lõppes. Kõige keerulisemad olid selle perioodi õpetajate jaoks need vahepealsed aastad, kus ei teatud enam, keda uskuda või mida õpilastele rääkida. Rusuv oli mõelda nii-öelda valesti elatud aastate peale. Kuid eks tol korralgi oli kõige tähtsam kohaneda, muutused vastu võtta, leida õige tee.

Pensionil olles loeb Mari iga päev, aga koju ta nii palju lugemisvara enam ei osta. Vahel ei suuda ta siiski vastu panna ning kodune raamaturiiul saab taas täiendust. Eriti ahvatlevad tunduvad kirjandusvõistluse auhinnateosed ja väga head luuleraamatud, nagu näiteks Lauri Räpi „Lihtsate asjade tähtsus: tähtsate asjade lihtsus“. Muide, minu emal on lugemispäevik ja ta teeb sinna järjekindlalt sissekandeid!

Nüüd on selles nukleotiidjärjestuses õpetaja Kadri kord. Väikesest hindeid päevikusse maalida armastanud tüdrukust on saanud õpetaja, kes pigem mõtleb, kuidas saaks seda ametit pidada nii, et hinded, eriti just õpilaste vaatest, ei oleks kõige tähtsam osa õppetööst. Ka minu kodus kõrguvad raamaturiiulid ning paljud läbiloetud ja lugemist ootavad raamatud on õpetajaametis inspiratsiooniks. Kui töökoormus tundub liiga suur või erinevad väljakutsed kasvavad üle pea, siis haaran riiulist mõne Fred Jüssi raamatu ja kõik saab jälle korda. Kõik saab selgemaks.

Nüüd on selles nukleotiidjärjestuses õpetaja Kadri kord. Väikesest hindeid päevikusse maalida armastanud tüdrukust on saanud õpetaja, kes pigem mõtleb, kuidas saaks seda ametit pidada nii, et hinded, eriti just õpilaste vaatest, ei oleks kõige tähtsam osa õppetööst.

Hoian meeles, et kui ma vanavanaema kombel pean lugu huumorist, olen ise töökas ja õpilastele alati eeskujuks, siis kõik sujub. Võtan iga päev kooli kaasa vanaemalt saadud õpetuse uudishimuseemne külvamise kohta ning teadmise, et aja lood õpetavad. Püüan olla emale sarnaselt õpihimuline ja mitmekülgne. Ja ma naudin seda vabadust! Väga suurt autonoomiat ise otsustada, millist rada ma soovin õpetajana astuda.

Õpetajageen on meie peres kindlasti olemas, sest ka minu isa, vend ja elukaaslane olid/on õpetajad. Aga see on juba hoopis üks teine lugu. ☺