Õpetajad jagavad: kuidas ja miks sai minust õpetaja?
Õpetajaks olemine on midagi enamat kui amet – see on kutsumus, mis ühendab tähenduse, pideva arengu ja missiooni. Rääkisime kahe pühendunud õpetajaga, et kuulda, kuidas neist said haridusvaldkonnas tegutsejad, mida see teekond neile pakkunud on ning miks see töö neid ikka ja jälle rõõmuga klassi ette või tantsusaali toob.
Helena-Mariana Reimann töötab Tallinna Huvikeskuses Kullo tantsuansamblis Sõleke kunstilise juhi ja koreograaf-tantsuõpetajana. Tantsuõpetaja teed alustas ta juba üle 30 aasta tagasi, peamiselt oma ema Ene Jakobsoni eeskujul. “Olen temaga alati lapsest saati kaasas käinud proovides-esinemistel. Juba gümnaasiumis olid mul väikeste mudilaste tantsurühmad. Gümnaasiumi lõpetades viisin ka ühe rühma tantsupeole. Ma ei näinudki mingit muud varianti, kui minna Tallinna Ülikooli koreograafiat õppima,” rääkis Helena-Mariana.
Pille-Riin Määr, kes on Tallinna Tõnismäe Riigigümnaasiumis eesti keele ja kirjanduse õpetaja, jõudis õpetajaametini aga hoopis teist teed. “12. klassi lõpus olin endale selgeks teinud, et minust kindlasti õpetajat ei saa,” ütles ta. Pille-Riin õppis ülikoolis kommunikatsiooni, aga tundis, et see ei ole päris see, mida ta elus teha soovib. Midagi oli puudu.
“Ühe seminari algusesse sattus Noored Kooli värbaja, kes rääkis sellest programmist. Panin enda nime kirja ja kogemata jõudsin lõppvooru. Sealt edasi ei olnud küsimust ka – oli loogiline, et jah, minust saabki õpetaja. See oli midagi täiesti uut ja teistsugust,” rääkis nüüd neljandat aastat riigigümnaasiumis õpetav Pille-Riin.
Headest sõpradest uute oskuste ja julguseni
Õpetajad on andjad – nad jagavad teadmisi ja väärtusi – ent õpetamine ise on samuti rikastav kogemus ning annab vastu vähemalt sama palju. Just eneseareng on üks põhjuseid, mis muudab õpetajaameti nii Pille-Riini kui Helena-Mariana jaoks ägedaks. “See töö on mind aastate jooksul väga palju õpetanud ja kasvatanud – märkama kõiki enda ümber, hindama tantsijaid ning andnud mulle palju sõpru-tuttavaid nii lapsevanemate kui tantsijate seast,” rääkis Helena-Mariana.
“Kui vaatan, milline ma esimesel õpetamise aastal olin, ei tunne ma ennast enam äragi,” meenutas Pille-Riin. Õpetamine on andnud talle eneseanalüüsi ning koostöö- ja suhtlemiseoskust, julgust vastutust võtta ning näha haridusmaastikku oma ilude ja valudega selliselt, nagu see on. “Oma magistritöö raames plaanin ka tegutsema hakata sellega, et õpetamine oleks tähenduslikum, väärtuslikum ja et oleks rohkem neid, kes õpetajaks õppima läheksid,” ütles Pille-Riin.
Õpilaste arengusse panustamine on tugev motivaator. “Kuigi see töö on vahel raske, hindan väga õpilaste siirast tagasiside ning seda, et kui need nii öelda viljad valmis saavad, on need hästi magusad,” rääkis Pille-Riin. Ta lisas, et kui õpilastel näiteks eksam õnnestub, on see patsutus ka tema enda õlale. “Eelmisel aastal ütles üks õpilane, et tänu minule sai ta eesti keele eksamil 95 punkti.”
Helen-Mariana tõi välja, et noorte kasvamise ja arenemise kõrval olemine on parim osa sellest ametist. “See, et ma näen, kuidas väikesest poisist või tüdrukust, tema arglikest tantsusammudest saavad kenad ja hoogsad valsi ja polka poognad. Kuna lapsed alustavad meie juures mudilase eas või algklassides ja lõpetavad gümnaasiumiga, siis ma näen nende kasvamist ja suureks sirgumist nagu kooliõpetaja. See on imeline!” rääkis tantsuõpetaja.
