Milleks küll kohustuslik kirjandus olemas on?

Ma kogusin tükk aega julgust, et kirjutada kohustuslikust kirjandusest, sest see teema on vastuoluline, nii mõnelgi ajab pulsi veidi kõrgemaks, nii mõnigi noogutab ehk mõttes kaasa. Väljendades end argikeelselt, siis kardan, et puid saan ikka alla. Olenemata muutunud ja muutuvast haridusest, kütab kohustuslik kirjandus ikka kirgi. Ma hoiatan ette, et see postitus tuleb pikk. Tänapäeva inimese keskendumisvõime lugemisel pidi olema 8–10 minutit. Äkki mahub see selle sisse ära?

Mul on kirjandusõpetajana idealistlik maailm: lapsed loevad kenasti ühise lugemisvara teosed ära, siis me arutleme, analüüsime, kõik avaldavad arvamust ja toovad loetust näiteid, loovad seoseid mineviku ja tänapäeva ühiskonnaga. Selle toel panevad nad oma mõtted ka paberile, et areneks kirjutamisoskus. Kirjutama õpib kirjutades, lugemisharjumus kujuneb lugedes.

Kirjandusõpetajana seisan tihti silmitsi küsimusega, MIKS peab lugema, MIKS just see teos, MIKS midagi muud ei või lugeda. Mul on selles mõttes vedanud, et keegi pole veel otseselt näkku öelnud, et „mõttetu raamat“, aga „igav“, „liiga palju kirjeldusi“ (dramaatiline ohe, sest miks peab üks inimene niiiiiiii palju kirjeldama), „niiiiii paks“ (dramaatiline ohe, sest 300 lk on olnud puhas piin), „liiga kauge minevik“, „raske sõnavara“, no vähemalt kaks neist tuleb eri kombinatsioonides lugemismuljeid jagades esile küll. Siit võiks juba ju saada mõne vastuse küsimusele, MIKS peab lugema… sest noh.. kui sõnavaras on peamised omadussõnad igav, lahe, tore, äge, hea ja halb, siis see näitab lugemise vähesust. Lugemine on see, mis viib sõna juurde, see omakorda viib sisukate ja selgete mõteteni.

Lugemine on see, mis viib sõna juurde, see omakorda viib sisukate ja selgete mõteteni.

Alustan iga uue klassiga kirjanduse tunde sellest, et paneme ühiselt kirja, miks üks inimene võiks, peaks lugema. 5. klass suutis koostada 17!!!! (olgu, need osati kattuvad ka) punktist koosneva nimekirja. Kui keegi klassis küsib, et miks me ikka seda, teist ja kolmandat loeme, siis hiljuti oli armas hetk, kui üks õpilane ütles selle peale, et vaata palun vihikusse, aasta alguses panime selle kirja ju, seda tuleb meeles pidada. Sellised hetked on päris ilusad, sest vähemalt mõni saab aru ega loe kokkuvõtteid (loodetavasti). Lugemise vajalikkuse mõistmine ja mõtestamine on ka miski, mis on minu idealistlikus kirjandusõpetaja maailmas.

Reaalne maailm paraku ei ole selline. Minu jaoks on niivõrd kurnav kokkuvõtete olemasolu, sest tihti kiputakse lugema internetiavaruses leiduvaid fantastiliselt üksikasjalikke kokkuvõtteid. Tasuta. Raha eest. Mida iganes hing ihkab ja paremaks peab. Ja siis kasutatakse neid lugemistöödes. See on plagiaat. Kokkuvõtete baasil võib teha igasuguse lugemistöö ka hindele „A“. Väga keeruline on tuvastada seesugust akadeemilist petturlust. Noo… sõnavara näitab ära küll, argumenteerimisoskus näitab ka ära, aga ikka juhtub, et mõni muidu nutikam saabki väga hea hinde. Aga minu käed on seotud. Ega ma ei saa ju hinnata tööd puhtalt selle baasil, et „vabandust, aga sul on kehv sõnavara, mistõttu ma arvan, et sa ei ole lugenud“. Äkki ta just nüüd hakkas lugema? Kui päris aus olla, siis ega ma ei jaksagi seda tuvastada, kui õpetan viies klassikomplektis kirjandust (igas klassis on 28–35 õpilast).

Töid lugedes tahan keskenduda õigekirjale, stiilile, sellele, kuidas õpilane saaks oma mõtteid paremini sõnastada, aga eelkõige sammuda õpilase mõtetega kaasa, mitte olla plagiaadituvastusmasin ja mõelda sellele, kuidas keegi jälle petab. See on usalduse küsimus. Mina tahan oma õpilasi usaldada, ma usaldangi neid. Jättes raamatu lugemata, petab õpilane õpetajat, klassikaaslasi, aga eelkõige iseend. Kuigi ega piisavalt on olnud juhtumeid, mil õpilane räägib klassis valjusti, uhkusenoot hääles, et luges raamatu alguse ja lõpu läbi ja siis veel kokkuvõtet ka ja sai „A“… ja siis ma mõtlen, et mis sul viga on, et sa seda minu kuuldes räägid? Nagu päriselt? Kas ma peaks end halvasti või süüdi või saamatuna tundma? Või mida? Oled uhke enda üle, et tegeled loomevargusega, sõnavara jääb tasemele „äge“ ja mitmeski teemas ei suuda kaasa rääkida? Asi ka, mille pärast uhkust tunda.

Muidugi ei ole ma päriselt nii rumal või pime või naiivne, et ma aru ei saaks, kui õpilane on jätnud raamatu lugemata. Ma leian, et lugemine… või kirjandus või ka üldisemalt humanitaarsed ained on olulised justnimelt seetõttu, et raamat, jutustades lugusid, õpetab maailma mõtestama ja tajuma, arendades seoste loomise oskust, avades ajastuid ja inimesi, näidates kellegi teise mõtteid ja fantaasiat, tutvustades teisi kultuure, teoses loodud maailma, arendades seejuures empaatiavõimet ja enesetaju. Kirjandus elab ja hingab, see on selleks, et kaasa elada ja sellest rääkida.

Raamat, jutustades lugusid, õpetab maailma mõtestama ja tajuma, arendades seoste loomise oskust, avades ajastuid ja inimesi, näidates kellegi teise mõtteid ja fantaasiat, tutvustades teisi kultuure, teoses loodud maailma, arendades seejuures empaatiavõimet ja enesetaju.

Eelmisel nädalal käis 10. klassil külas Martin Algus, kes rääkis küll loo jutustamise dünaamikast, aga mind kõnetas hoopis mõte, mis mu peas on kaua olnud, kuid ta formuleeris selle tunni vältel ilusti sõnadeks. Lugemine on asendamatu, sest sa elad mõnda aega ühes raamatus, käid raja läbi koos kirjanikuga, raamatus võetakse inimhing peensusteni juppideks. Seda ei saa ükski sari ega film asendada. 

See on täpselt see koht, kus tegelikult saan aru, kas õpilane loeb või mitte. Kuidas? Klassikaline näide on see, et kui klassis arutlema hakkame ja küsin õpilaste arvamust, siis on hulk neid, kes võiksid vabalt õlakehitamise meistrivõistlustest osa võtta. Nii individuaalarvestuses kui ka võistkondlikus. See tähendab seda, et oma arvamus puudub, puudub võime arutleda kaasa, võtta seisukohta, põhjendada. Ta ei ole kirjaniku loodud rada läbi käinud. Iga küsimuse peale saan vastuseks „noh, sest et.. ma ei tea, mul ei ole arvamust“, millega kaasneb see meisterlik õlakehitus. Mis mõttes sul ei ole arvamust selle kohta, kui üks tegelane raamatus sureb (mõelge siinkohal „Kärbeste jumalale“)? Seevastu õpilased, kes loevad, mõtlevad kaasa, avaldavad põhjendatult ja argumenteeritult arvamust. Neil on oma seisukoht. Nad suudavad kaasa rääkida ka keerulistel teemadel: inimelu suured küsimused, nagu elu ja surm, suhted ühiskonnas jne. Nad näevad ja loovad seoseid. Need on need hetked, kui kirjandustunnis on niivõrd põnev, et tund kaob välgukiirusel.

Õpetajana on mul kirjanduse valikuks üsnagi vabad käed. Ma teen valikuid nii, nagu oskan. Õpetan alles neljandat aastat ja juba selle aja jooksul olen valikuid päris palju muutnud, muidugi lähtudes ka klassist, kellega parasjagu töötan. Piisavalt on olnud olukordi, kus paralleelklassid, kes loevad samu raamatuid, lähenevad eri vaatenurkadest ja on eriarvamustel loetu kohta. Ja see ongi põnev. Mõnikord leiab mõni õpilane või lapsevanem, et saaks ju teha paremaid valikuid, et mida need noorsooromaanid ikka õpetavad, miks me midagi tõsisemat ei loe, või miks koolis nii vana kirjandust loetakse, saaks ju uuemat kirjandust lugeda. Kahtlemata saaks. Vahel on tunne, et ükski valik ei sobi. Tegelikult ei peagi sobima, aga see pidev maadlustrenni tunne on kurnav. Noorsooromaanid on eakohased ja neis on sügavamad teemad peidus, vanem kirjandus on aga see, mis on loonud alustalad uuemale kirjandusele. Teate ju küll, et kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Uuema kirjanduse koht on ka koolis olemas, eriti siis, kui õpilane saab lugeda vabalt valitud teost.

Iga raamat ei peagi olema sügavama mõttega, aga see ei tähenda, et sellest ei saaks midagi põue pista ega astuda raamatu toel tõsisemate teemade radadele. Lugeda võiks ka puhtalt meelelahutuseks. Kirjanduse eesmärk koolis on pakkuda võimalikult erinevaid lugemiselamusi, sest selle kaudu avastab noor lugeja kirjandusmaailma, aga ka seda, missugune kirjandus teda enim kõnetab, kelle mõtted on need, mis teda ärgitavad kaasa mõtlema, küsima, mõtestama, argumenteerima, arutlema. Hiljuti ütles üks õpilane, et ta poleks elu sees arvanud, et talle kriminaalromaanid meeldida võiks. Ja see oli hea tunne. Üks väike lause taastas usu mu põhimõtetesse, mille alustalad on viimasel ajal kippunud värisema.

Kirjanduse eesmärk koolis on pakkuda võimalikult erinevaid lugemiselamusi, sest selle kaudu avastab noor lugeja kirjandusmaailma, aga ka seda, missugune kirjandus teda enim kõnetab, kelle mõtted on need, mis teda ärgitavad kaasa mõtlema, küsima, mõtestama, argumenteerima, arutlema.

Ma tean, et see postitus on juba pikale veninud, mitu aspekti jääbki käsitlemata (see siin pole kaugeltki mitte veel kõik!), aga siiski on mul veel üks suur(em) mure hingel. Ja ma ei saa mitte vaiki olla. Tihti kuulen, kuidas mina kirjandusõpetajana PEAN motiveerima lapsi lugema, ka suvel. Ma täidan üheksa kuud laste elust kirjandusega, ma arvan, et kolm kuud võiksid nad seda ise teha, valides meelepärast kirjandust (tean, see teema kütab ka kirgi, aga see on juba mõne teise postituse teema). Jah, ma saan innustada lugema, ma saan rääkida ja kaasata lugemise olulisuse aruteludesse õpilased, aga ma ei saa üksinda motiveerida oma 150 õpilast lugema. See on koht, kus kodu saab eeskuju näidata, kooli toetada. Ma tean, et see ei ole midagi, mida paljud tahaks kuulda, aga paraku nii on.

Ma astun nüüd oma mätta otsa – õnneks ma tean, et see ei ole tegelikult ainult minu mätas –, mis ütleb, et lugemisharjumus algab kodust. Ma arvan, et ma ise olen ehe näide: minu kodus on alati palju loetud. Lapsepõlvest mäletan, kuidas ema ja isa tihti lugesid, loevad siiani. Mina tahtsin ka. Ema andis kas kodusest raamaturiiulist midagi lugeda või tõi pidevalt mulle raamatuid raamatukogust, kuniks olin ise seal juba tihe külaline. Uudiskirjandus jõudis pea et esimesena minuni. Selle kõrval jõudsin läbi lugeda ka kohustusliku kirjanduse, mida ei olnud sugugi vähe. Mõtlen sellest nii, et lugemisharjumus tuli kodust, aga kooli kirjandustunnid ja ühiselt loetud lugemisvara arendasid minu analüüsimis- ja argumenteerimisoskust, aitasid mul maailma mõtestada ja mõista, andsid selleks tööriistad ja oskused ka edasiseks eluks. Ma arvan, et kodu ja kooli (nii tundide kui ka väga hea kooliraamatukogu) ühise mõju tulemusena läksin ma eesti keelt ja kirjandust õppima.

Kirjandus on ilus. Kirjandus viib tagasi minevikku, näitab kellegi teise mõtteid ja fantaasiat, lubab peituda ja seigelda teistes maailmades, sellistes, millest ei oska isegi ette kujutada. Kirjandus lohutab, kirjandus hoiatab, kirjandus köidab, kirjandus räägib lugusid. Ja lugude jutustamine on inimesele aegade algusest omane olnud. Loeme rohkem!

Kirjandus viib tagasi minevikku, näitab kellegi teise mõtteid ja fantaasiat, lubab peituda ja seigelda teistes maailmades, sellistes, millest ei oska isegi ette kujutada.

PS! Ma olen seda teksti nii palju juba lugenud ja muutnud, et kui mõni viga ümbersõnastuse tõttu sisse lipsas, siis ärge mind kui eesti keele ja kirjanduse õpetajat päris tuleriidale heitke.

Autor: Maarja-Liisa Vokksepp, artikkel on originaalis ilmunud “Õpetaja – hariduse kõneisik” IV lennu blogis “Õhkkond”