Karin Rask: tänu nendele õpetajatele olen praeguses kohas
“Tänan oma õpetajaid, et nad on mind julgustanud oma peaga mõtlema, tegema valikuid ja eksima, siis tõusma ja edasi minema,” ütles näitleja ja disainer Karin Rask. Tema lugu on ehe näide sellest, kui suurt rolli mängivad õpetajad noore inimese kujunemises.
Karin meenutab oma kooliaega Haapsalu põhikoolis ja gümnaasiumis tänutundega. „Seal olid õpetajad, kes hindasid seda, kui julgesid küsida ja oma arvamust avaldada,” ütleb ta. Just seal tekkis temasse arusaam, et rumalaid küsimusi pole olemas.
Kui laps on keskkonnas, kus on hirm ja ta ei julge eksida, pidurdub Karini hinnangul areng. “Milline õnn on, kui lapse ümber on inimesed, kes julgustavad olema nemad ise, leidma oma teed, mõtlema, olema uudishimulik,” ütles ta.
Poole suurem hinne ja matemaatika kui kriminull
Oma kooliajast on Karinil eriti eredalt meeles eesti keele ja kirjanduse õpetaja Tiia Toomsalu. „Ta pani mulle kord hindeks 10, kuigi meil oli 5-palli süsteem,” meenutas Karin õpetajat, kelle ebastandartsed õpetamisviisid innustasid olema julge mõtleja.
Matemaatikat õpetas Karini koolis legendaarne Mati Kammiste, muusik Antti Kammiste isa. Tema oskas luua matemaatika tunnis õhkkonna, kus vale vastus oli samm millegi huvitava poole. “Iga poolaasta lõpus lahendasin Kammiste klassis ülikoolitasemel ülesandeid – enamasti küll täiesti valesti, aga ta ütles ikka, et mul on väga huvitav mõttekäik ja pani isegi nelja mulle hindeks kirja,” rääkis Karin naerusuil.
Kuigi matemaatika ei olnud Karini tugevus, oskas õpetaja tekitada aine vastu huvi. “Ülesannete tegemine oli see nagu kriminulli lahendamine, kus sain olla detektiiv ja otsida vastuseid,” ütles Karin ning lisas, et tänu Kammistele on tal seni kestev armastus matemaatika vastu.
Üks julgustav hetk, mis muutis kõik
Pärast keskkooli viis tee Karini Tallinna Pedagoogikaülikooli, praegusesse Tallinna Ülikooli, kus ta alustas raadiorežii õpingutega. Seal kohtus ta õppejõud Rudolf Hallabertiga – õpetajaga, kes muutis Karini elu suunda.
„Kui kuskil entsüklopeedias on olemas ideaalõpetaja kirjeldus, siis Hallaberti pilt oleks seal,” ütles Karin ja lisas, et Hallabert oli tõeline koolipapa. Tema õpetamisviis oli täis armastust ja usku igasse õppijasse – iga tudeng tundis end tema käe all erilisena.
Raadiorežii õpe oli oma olemuselt sarnane näitlejaõppele ja mitmed noored liikusid sealt pärast aasta või kaks õppimist edasi lavakunstikooli. Ka Karin tundis selles suunas tõmmet. „Alguses kinnitasin Peda sisseastumiskatsetel vastuvõtukomisjonile, et ma ei kavatse lavakasse minna, sest teadsin, et nad ei kiidaks seda heaks – natuke aga luiskasin neile,” meenutab ta muigega. Südames mõlgutas ta siiski seda mõtet.
Aasta hiljem läks ta Hallaberti juurde otsustavat nõu saama ja ütles otse: „Kui teie arvate, et minust võiks saada näitleja, siis ma lähen lavakasse katsetele. Kui mitte, siis ma ei lähe.” Õppejõud vaatas talle otsa ja leidis, et Karin võiks olla hea näitleja ning andis talle rohelise tule. Karin kandideeriski lavakasse ja sai sisse.
“Tagantjärele mõistan, et panin ta raskesse olukorda. Õppejõuna, teades kooli ja kolleegide suhtumist Pedast lahkumisse, ei oleks ta seda tohtinud välja öelda, aga ta ütles,” rääkis Karin.
