Aasta kooli konkursi näited: hea kool ei sünni headest tulemustest, vaid teadlikest valikutest

Haridus- ja Noorteameti korraldatavale aasta kooli konkursile kandideeris sel korral 15 kooli, kelle seas oli nii kutseõppeasutusi, suuremaid kui ka väiksemaid koole, nii era- kui ka munitsipaalkoole ning nii linna- kui ka maakoole. Poolfinaali jõudsid tänavu Antsla Gümnaasium, Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus COSMOS, Kaarli Kool, Pärnu Koidula Gümnaasium, Pärnu Tammsaare Kool, Tallinna Avatud Kool, Tallinna Rahvusvaheline Kool, Tartu Rakenduslik Kolledž VOCO, Viimsi Gümnaasium ning Võrumaa Haridus- ja Tehnoloogiakeskus (EWERS).

“Igaüks nendest koolidest on omamoodi eriline ja aasta kooli tiitlit vääriks igaüks. Sel korral oli konkursi fookuses märgata koole, kus tõenduspõhiseid haridusuuendusi viiakse ellu koostöiselt, toetatakse iga õppija ja koolipere liikme heaolu ning kujundatakse õppija eripära väärtustavat koolikultuuri. On hea meel näha, et koolid tõesti pööravad nendele aspektidele palju tähelepanu ning poolfinalistide seas joonistuvad välja ka trendid, mille põhjal saame öelda, millele Eesti koolides üha enam rõhku pannakse,” ütleb aasta kooli žüriiliige ning Tartu Ülikooli haridusinnovatsiooni professor ja haridusteaduste instituudi juhataja Margus Pedaste.

Koolikiusu ennetamine on aina olulisem

Üks trende on, et koolid ei räägi enam heaolust pelgalt üldsõnaliselt, vaid püüavad seda järjest rohkem ka mõõta ja andmete põhjal juhtida. Antsla Gümnaasiumis selgus õpilase uurimistööst, et koolis esineb (küber)kiusamist ning sellele reageeriti teadus- ja tõenduspõhise KiVa programmiga. Kooli heaolumeeskond analüüsib regulaarselt ka rahuloluküsitlusi ja õpetajate emotsionaalse enesetunde teste, et suunata tuge sinna, kus seda kõige rohkem vaja on. Tallinna Avatud Koolis jälgitakse lisaks tavapärastele rahulolu-uuringutele ka õpilaste psühholoogilisi baasvajadusi ning analüüsitakse õpi- ja üldpädevuste tulemusi ja nende seost heaoluga. Õpilaste tunnetust nende aspektide osas uuritakse viis korda aastas ja kui KiVa-meeskond saab teavituse, reageeritakse hiljemalt järgmisel päeval. Tallinna Rahvusvahelises Koolis kasutatakse KIVA programmi kõrval 360-kraadist seiret, mille põhjal on näiteks palgatud juurde teine psühholoog.

“See näitab ka laiemat arusaama muutust – hea kool ei oota, kuni mure paisub kriisiks, vaid püüab märgata mustreid varakult ja probleemide tekkimist ennetada. Ennetamine vajab üldjuhul palju vähem ressursse kui tagajärgede lahendamine. Hea on näha, et kiusuennetust võetakse üha rohkem teadliku juhtimisülesandena,” märgib Pedaste.

Näiteks EWERS ja Ida-Virumaa kutsehariduskeskus COSMOS ei kasuta eraldi kiusuennetusprogramme, kuid mõlemad jälgivad riskikohti seireandmete, mentorite, sotsiaalpedagoogide ja grupipõhiste sekkumiste abil. Kaarli Kool näitab aga, et väiksem kool ja kiire reageerimine võivad samuti olla tugev ennetusmehhanism, sest nende seireandmete põhjal ei ole koolis süsteemset kiusamist. Pärnu Tammsaare Kooli andmed toovad aga ausalt välja, et erinevates vanuseastmetes võib olukord olla väga erinev – 8. klassis on kiusamist kogenud õpilasi märkimisväärselt vähem kui Eestis keskmiselt, ent 4. klassis on pilt keerulisem. Selline ausus on oluline, sest ainult nii saab ennetust päriselt sihtida.

Õpitut tuleb seostada päriseluga

Teine tugev trend on praktilise õppe uus tähendus. Praktilisus ei tähenda siin ainult tööõpetust või ühte projektipäeva, vaid õppimist, mis on seotud päris olukordade, vastutuse ja päris inimestega. Antsla Gümnaasiumis korraldavad õpilased laatu ja veavad ise sündmusi, Pärnu Koidula Gümnaasiumis tehakse suur osa loodussuuna õppetööst laborites ning noored korraldavad põhikoolilõpetajatele teadusvõistlust. VOCOs, EWERSis ja COSMOSes on praktilisus eriti nähtav koostöös ettevõtete, erialapartnerite ja kogukondlike sündmustega – olgu selleks elektriautode tehnoloogia tutvustamine, kutsevõistlused, vabatahtliku töö lõimimine õppeprotsessi või kogukonda kokku toovad sündmused.

“Teooria ja praktika sidumine on suurema väärtusega, kui lihtsalt huvitava tunni läbiviimine. Mitmed uuringud on näidanud, et see muudab õppimise õpilase jaoks tähenduslikumaks ning loob võimalusi vastutuse kujunemiseks ja enesejuhtimise kompetentside  arenguks. Selles osas paistis silma näiteks Viimsi Gümnaasium, kus noored saavad osaleda töövarjupäevadel ja vabatahtlikus töös. Tallinna Rahvusvahelises Koolis ehitati aga õppeprojekti käigus elektriauto ja programmeeriti teaduskalkulaator, Pärnu Tammsaare Koolis arendavad noored tuuleturbiine, minifirmasid ja isegi keeleõpet toetavat vestlusrobotit. Innovaatilisi näiteid oli mitmeid,” sõnab Pedaste. 

Kaarli Koolis ja Antsla Gümnaasiumis on praktilisus tihedalt seotud ka lõimitud õppega: aineid ei käsitleta eraldiseisvana, vaid päriselu küsimusi siduvatena, kus kohtuvad kirjandus, ajalugu, teadus, keel ja ühiskond.

Koostöös sünnib tugevam kool

Kolmas selge suund on kogukonna kasvav roll koolielus. Poolfinalistide näitel ei ole kogukond enam ainult lapsevanemate koosolek või kord aastas toimuv laat, vaid osa õppest ja koolikultuurist endast. Tallinna Avatud Koolis vastutab iga klassikogukond ühe ülekoolilise sündmuse korraldamise eest ning lapsevanemad, vilistlased ja ettevõtete esindajad löövad kaasa ka praktikume juhendades. Viimsi Gümnaasium kaasab õppetöösse lapsevanemaid, vilistlasi ja ettevõtteid ning hoolekogu korraldab kogukonnale aruteluõhtuid. Kaarli Kooli kevadlaat ja arvamusfestival Kärajad sünnivad kogu koolipere, vilistlaste ja kogukonna ühisel vastutusel. COSMOS on avanud kogukonnale kultuurikohviku ning toonud kutseõppehooned sündmustega piirkonna inimeste jaoks nähtavaks ja kasutatavaks.

“Kool, mis toimib kogukonna sees, mitte sellest eraldi, aitab kasvatada usaldust ja kuuluvustunnet. Eriti tähtis on see ajal, kui paljud koolid otsivad vastuseid küsimusele, kuidas toetada erineva kultuurilise ja keeletaustaga õppijaid ning kuidas hoida kooli sidusana muutuvates oludes,” tõdeb Pedaste. 

Tallinna Avatud Kooli koosõppiva kooli mudel, Pärnu Tammsaare kooli ja COSMOSe lahendused eestikeelsele õppele üleminekul ning Tallinna Rahvusvahelise kooli mitme osapoole koostööl põhinev “üks plaan – mitu osapoolt” mudel näitavad, et mitmekesisust ei käsitleta enam ainult väljakutsena, vaid ka kooli arengu mootorina. See on võimalus paremaks hariduseks.

Silma paistab ka see, et õpetajaid ei nähta nendes koolides üksikvõitlejatena. Peaaegu kõigi poolfinalistide puhul kordub sama muster: õpetajate koostöö on teadlikult ajastatud, struktuuridesse sisse kirjutatud ja seotud kooli arenguga. Antslas toimuvad regulaarsed koostööpäevad ja õpikogukonnad, Koidulas õpiringid, Viimsis iganädalased koostöötunnid, Avatud Koolis ühine lennupõhine planeerimine, EWERSis metoodilised hommikud, Tallinna Rahvusvahelises Koolis on üldtööaja sisse planeeritud koostöö ja peagi ka kolleegivaatluse tsükkel. See on tähtis, sest kooli kvaliteet ei sõltu ainult üksikute heade õpetajate olemasolust, vaid sellest, kas head praktikat osatakse jagada, arendada ja hoida.

Tehnoloogia saab õppimist toetada

Poolfinalistide seas on ka märgatav tehnoloogia mõtestatum kasutus. Mõnes koolis on see seotud tehisintellekti kasutamise heade tavade või uute kursustega, mõnes digilahenduste abil õppimise kohandamisega. Eelkõige kasutataksegi tehnoloogiat seal, kus see aitab õppimist, keeleõpet, hindamist või enesejuhtimist paremini toetada. Nii näiteks on Pärnu Koidula Gümnaasium lisanud valikutesse tehisintellekti ja robootika kursused, Tallinna Rahvusvaheline Kool sidunud TI-funktsionaalsuse õppeinfosüsteemiga, Pärnu Tammsaare Kool loonud Keelesemu vestlusroboti ning Avatud Koolis on üks tänavusi fookusi TI-hüppe sidumine põhikooliga.

“Kui neid näiteid koos vaadata, joonistub välja üsna veenev pilt – tänapäeva tugev kool ei ole ainult koht, kus kohustuslikke aineid õpetatakse. See on koht, kus märgatakse varakult, tehakse otsuseid andmete põhjal, jagatakse vastutust, toetatakse õpetajaid, kaasatakse kogukonda ja antakse õpilastele vastutusrikas roll enda ja teiste tuleviku kujundamisel – agentsus. Poolfinalistide tugevus ei seisnegi ainult üksikutes eredates projektides, vaid selles, et paljud olulised teemad – kiusuennetus, vaimne tervis, praktiline õpe, keeleline ja kultuuriline mitmekesisus, koostöö – on nende koolide igapäevaelu mõtestatud osa,” rõhutab Pedaste.

Aasta kooli konkurss ei tõsta esile ainult üksikuid tublisid koole, vaid aitab nähtavaks teha ka laiemad suunad, kuhu Eesti haridus liigub. Tänavused poolfinalistid näitavad hästi, et üha olulisemal kohal on eneseanalüüs ja kvaliteedikultuur, tõenduspõhised haridusuuendused, uuringutest lähtuv oskus märgata nii tugevusi kui ka kitsaskohti, teadlik kiusuennetus, koostöö kogukonnaga ning õpetajate omavaheline koostöö. Just selliste praktikate kaudu sünnib kooliarendus, mis ei ole juhuslik, vaid teadlik, järjepidev ja õppijast lähtuv.

Aasta kooli konkursi finalistid avaldatakse 10. aprillil. Aasta kool 2026 kuulutatakse välja 5. mail ETV saates “Terevisioon”, mis läheb eetrisse tiitli saanud koolist. Tiitli annab üle haridus- ja teadusminister Kristina Kallas. 

Aasta Kooli konkurssi korraldab Haridus- ja Noorteamet koostöös ERR-iga Euroopa Liidu poolt kaasrahastatud tegevuse „Haridus- ja noortevaldkonna töötajate esma- ja täiendusõpe ning järelkasv“ (HANO) raames.